Pipraterad on tegelikult õitsva viinapuu vili Piperaceae sugukonnast. Rohelistel laialehistel viinapuudel kasvavad pikad read, mis kannavad silindriliste marjade kobaraid. Viljad on väikesed, õhukese koorega, neil on väga vähe pärisvilju ja üks suur seeme. Vilju koristatakse erinevas küpsusastmes, olenevalt soovitud pipra tugevusest ja tüübist, ning seejärel töödeldakse vastavalt.

 Meie enda viie pipra segus kasutame tõestatud tarnija pipraterasid, mis paistavad silma oma pipra kvaliteedi poolest!
 Kvaliteetne pipar on selline, mille puhul on soovitud maitse või vürtsikuse saavutamiseks vaja väga vähe. Meilt küsitakse – mis teeb paprika teie jaoks nii vürtsikaks?
 Vastus on lihtne – üks kvaliteetne pipratera annab sama vürtsikuse kui 10 madala kvaliteediga pipratera.

 Must pipar on kuivatatud, toores vili, mida on keedetud. See on igapäevane pipar, millel on meeldiv piprane maitse ja vürtsikus.
 Valged pipraterad on kuivatatud küpsete viljade seemned. Valge värvuse saamiseks eemaldatakse viljaliha. Protsess hõlmab ka marjade mõnepäevast vees leotamist. Nendel valgetel piprateradel on tugevam maitse kui teistel piprateradel.
 Rohelised pipraterad on samad marjad mis mustad pipraterad, aga neid korjatakse varem, enne marjade valmimist. See tähendab, et neil on mahedam maitse kui mustadel piprateradel, kuigi „tšilli“ on sama.
 Roosad pipraterad on pisut eksitav nimetus, kuna tehniliselt pole need üldse pipraterad! Roosad pipraterad on Peruu piprapuuna tuntud Schinus molle põõsa kuivatatud marjad. Kuigi need ei ole musta pipra ( Piper nigrum ) suguluses, müüakse roosasid/punaseid marju roosade piprateradena. Roosad pipraterad said nii nime, kuna need meenutavad pipraterasid ja neil on ka piprase maitse. Kuna nad kuuluvad india pähklite perekonda, võivad nad põhjustada allergilisi reaktsioone.
 Nelkpipar , tuntud ka kui Jamaica pipar, mürtlipipar või pimenta, on Pimenta dioica puu kuivatatud valmimata marjad. See puu on pärit Suurtelt Antillidelt, Lõuna-Mehhikost ja Kesk-Ameerikast, kuid mida nüüd kasvatatakse paljudes soojades piirkondades. Nime „nelkpipar” võtsid inglased kasutusele juba 1621. aastal, kuna nad hindasid seda vürtsina, mis ühendab endas kaneeli, muskaatpähkli ja nelgi maitseid.